Artikkel

Kuidas sai alguse Jaapani võitluskunsti aikido harrastamine Eestis?

Aikido on Jaapani võitluskunst, millega on Eestis tegeletud aktiivselt juba üle 30. aasta. Kuigi võib öelda, et aikido tõid Eestisse soomlased, jõudsid juba 1990. aastatel siia seminare läbi viima ka Jaapani meistrid.

Teadaolevalt toimus esimene aikido tutvustus Eestis 1980. aastate alguses Soome aikidotreeneri Rainer Varise eestvedamisel ühel karatevõistlusel. Esitlusest innustatuna tekkis väike rühm huvilisi, kes soovisid hakata omal käel seda müstilisena tunduvat võitluskunsti harrastama. Esimeste pioneeride hulgas olid Vello Salumets, Janno Põldma, Igor Neemre ja Ants Tedresaar. Nendega hiljem liitunud ja tänaseni tegev aikidotreener Rein Ausmees meenutab seda aega:

„Minu esmane tutvus aikidoga toimus läbi Sato Nagashima raamatu „Aikido Basico” juba aastal 1981. Reaalses elus nägin seda ala umbes aasta hiljem Peruus ning 1985. aastal liitusin Eestis alustanud rühmaga. Harjutasime tehnikaid, mida sai kopeeritud kättesaadavatest raamatutest ja videotest ning suurt abi saime soomlastelt, peamiselt Jorma Rissanenilt ja Hannu Juntunenilt Kuopio aikidoklubist Tenchikan.”

Esimesed salajased treeninguid riietusruumides ja keldrites

Soome aikidotreener Jorma „Jore” Rissanen meenutab, et kuulis aikidost Eestis esmakordselt kolleeg Rainer Variselt ning kui ta 1980. aastate keskel kohtus Eestis Raadio ajakirjaniku Vello Salumetsaga, hakati koos kaardistama, kuidas Eestis aikidod ja sellega tegelemist toetada. „Tollal kontrollis ju Moskva kõiki sporditegevusi ja ainsad lubatud võitluskunstid olid judo ja maadlus. Alustasime salajaste treeningutega riietusruumides, kortermajade keldrites ja Pirita Olümpiapurjespordikeskuses, kus olid ehtsad tatamimatid.”

aikidoTallinnasadam Paremalt vasakule – esimene Jorma Rissanen, tema kõrval Janno Põldma ja Vello Salumets

Rissanen käis nõukogude ajal Eestis mitu korda ja aitas huvilistel elementaarseid võtteid harjutada. Samuti käisid Ausmees ja Tedresaar hiljem soomlaste kutsel Kuopios laagrites ning tasapisi hakkas ala Eestis kanda kinnitama. Iseseisvumisel muutus seoses reisimisvabadusega laagrite korraldamine ja külastamine elavamaks – siia sõitsid laagreid vedama ja huvilisi koolitama ka sellised suured aikidoõpetajad nagu Yasuo Kobayashi 8. Dan ja Nobuyosi Tamura 8. Dan, kes olid noorena olnud aikido looja Morihei Ueshiba õpilased. Soome treeneritest lisaks Rissanenile aga said Juhani Laisi ning Jukka Helminen Eesti harrastajatega suurteks sõpradeks ja korraldasid Tallinnas hiljem mitmeid seminare.

Aikido harrastamiseks pole keegi liiga vana

Andrei Dikarevi sõnul luges tema aikido kohta esmakordselt aikido eestvedaja ja oma suuna kujundaja Ljubomir Vračarevići raamatust, mille tõi talle tuttav 1987. aastal tollasest Jugoslaaviast. Olles eelnevalt juba harjutanud erinevaid võitluskunste, võttis ta julguse alustada raamatu põhjal treeninguid ja kutsus kaks aastat hiljem kokku grupi huvilisi. Dikarevi esimesed tasemevöö atesteerimised toimusid Venemaal, tollases Leningradis. Hiljem lõi ta Tallinnas aikidoklubi nimega Shogun, mille treeningud toimusid koos Ausmehe ja Tedresaare loodud klubiga 1990. aastatel Tallinna vanalinnas Rüütli tänaval ühes remontimata hoones.

1991. aastal registreeriti ametlikult Tallinna Aikidoklubi. 1992. aastal korraldati koostöös Soome Aikidoliiduga esimene demonstratsioonesinemine ja tutvustav treening Tallinnas ning rahva huvi oli suur. Alates sellest ajast toimus kiire areng ja klubide loomine. Hiljem 2006. aastal moodustati juba MTÜ Eesti Aikidoliit, mis esindab tänase seisuga enamikke Eestis tegutsevaid aikidoklubisid.

Esimeste aktiivsete Eesti aikidotreeneritena võibki täna nimetada Andrei Dikarevi, Rein Ausmeest ja Ants Tedresaart, kellest viimane on kahjuks lahkunud, kuid tema töö jätkajaks sai Kalev Liivorg – tänane Eesti vanim aikidoõpetaja. Tallinna aikidoklubi Taikikai tegutseb tänaseni ja temast on välja arenenud veel kolm klubi. Samuti on Andrei Dikarevi omaaegsest klubist välja kasvanud kaks tänaseni tegutsevat aikidoklubi Eestis.

Kalev Liivorg – osales kunagi samuti pealtvaatajana suurel karatevõistlusel, kus demonstreeriti esimest korda Eesti inimestele aikidod. „Mulle meeldis ja tundsin, et tahaksin ka selle alaga tegeleda,” meenutab ta. „1991. aasta augustis nägin tolleaegses ajalehes „Noorte Hääl” kuulutust, et Tallinna Aikidoklubi alustab vastuvõttu. Olin 38-aastane ning küsisin treener Ants Tedresaarelt, ega ma liialt vana ole. Meil tekkis Antsuga hea kontakt, minust sai tema põhiline partner ja hiljem pani ta mind algajaid õpetama. Pärast Antsu surma 2008. aastal jätkasin treenerina tema loodud klubis Musubi.”

Liivorg nendib, et tema meelest on aikido kandepind Eestis seni veel väike. „Aga Eesti Aikidoliit elab ja meie entusiasm pole kadunud,” lisab ta.

Algusaastate kaootilised treeningud ja härmas tatamimatid

Aikidoentusiaist Allan Voog meenutab, et kuulis aikidost Lembit Kolgi enesekaitsekursustel, kus nähtud tehnikad tundusid omapärased ja tõhusad. Ka tema nägi 1991. aastal „Noorte Hääle“ kuulutust, kus kutsuti täiskasvanuid Tallinna Olümpiapurjespordikeskusesse treeningutele. Esimeses tunnis osalesid treenerid Rein Ausmees ja Ants Tedresaar ning neli potentsiaalset harjutajat, kellest kaks on tänaseni alaga tegelemas. Kuutasu oli 10 rubla nelja treeningkorra kohta nädalas. Aeg-ajalt käis treeningutel „vana tegijana“ Vello Salumets, kes demonstreeris natuke keerulisemaid tehnikaid.

„Kui olime umbes nädala harjutanud, tuli meile seminari andma Jorma Rissanen. Seal osales suur osa tollasest Eesti võitluskunstiga tegelejate koorekihist ja minu jaoks oli see esimene võimalus „päris“ aikidod oma silmaga näha ja kehaga tunda. Jorma oma sõbralikkusega on kindlasti üks põhjustest, miks ma ala juurde jäin. Muide, selle seminari raames toimunud Jorma demonstratsioonesinemist näidati „Aktuaalses kaameras“,” meenutab Voog.

Jorma Rissaneni demonstratsioonesinemisne, mida näidati „Aktuaalses kaameras“ aastal 1991

Ta lisab, et algusaegade treeninguid iseloomustas suur kaootilisus, sest treenerid õppisid koos treenitavatega. „See, mida meie omal ajal õppisime ja harjutasime paar aastat, võetakse tänapäeva algkursustel läbi umbes kahe kuuga. Lisaks käis treeningutega kaasas parasjagu fanatismi: kukkumisi sai harjutatud üle tooli seljatoe hüpates ja omaalgatuslikud mõõgavõitlused lõppesid sageli kolksudega vastu pead. Kohe alguses tehti selgeks oluline reegel – kui tahad areneda, tuleb käia kohal. Ja me käisimegi, sõltumata tervislikust seisundist ja perekondlikest tähtpäevadest!”

aikidoEestis1992 Esireas vasakult paremale – kolmas Yasuo Kobayashi, tema kõrval Juhani Laisi, Jorma Rissanen ja Jukka Luoma. Teises reas vasakult paremale – neljas Ants Tedresaar, tema kõrval Andrei Dikarev. Püsti seisavad paremalt vasakule – teine Allan Voog ja tema kõrval Rein Ausmees

Teisel hooajal kolisid trennid Tallinna Raskejõustikumajja Rüütli tänaval, mis praegu on Tallinna Uue Seegi hoone. Seal oli kaks saali, kus hakkas käima ka venekeelne grupp Andrei Dikarevi juhendamisel. Läbisaamine gruppidel oli hea, aga saalide tingimused olid karmid: nädalavahetustel ruume ei köetud ja hommikul tatamile minnes oli see härmas, samuti polnud sooja vett. Ja kuna ruumis puudus kell, siis treener Antsu fanaatilisel vedamisel võisid trennid mõnikord kesta isegi paar tundi üle aja.

9. mail 1993 toimus esimene gradueerimine, kus hindajaks oli tollane Soome Aikidoliidu esimees Jukka Luoma. Kuna paljud olid juba kaks aastat treeninud, said nad teha kohe 6. ja 5. Kyu eksamid koos. Treenerid Rein Ausmees ja Ants Tedresaar olid saanud mõni aeg varem Soomes Kobayashi sensei laagris 2. Kyu. Vöötasemete puhul tähendab Kyu juures väiksem number tehniliselt kõrgemat vöötaset. Dan tasemeni jõudnutel muutub järjekord vastupidiseks – suurem number väljendab kõrgemat vöötaset.

Yasuo Kobayashi: loodan, et aikido areng Eestis jätkub!

Aikido looja Morihei Ueshiba otsene õpilane Yasuo Kobayashi 8. Dan õpetas aikidod Rootsis ja Soomes juba 1977. aastal. Aastal 1992 tekkis tal võimalus tulla koos 5-6 Soome Aikidoklubi treeneriga Eestisse aikidod õpetama. „Mäletan, et Tallinn on linnriik, mis algab kohe sadamast linnamüüriga. Meile tuldi järele ühe autoga ning tagaistmele mahutati kõik 5-6 treenerit. Ma ei olnud sellist asja varem näinud. Pangas vahetasin Soome markasid kohaliku raha vastu ja sain inflatsiooni tõttu niipalju paberraha, et see ei mahtunud rahakotti!”

Kobayashi käis Tallinnas mitmel aastal ning tal oli hea meel, kui siin loodi esimene aikidole spetsialiseerunud dojo ehk treeningsaal. Kobayashi on Voogi sõnul väga lõbus õpetaja, mitte range ja liialt reegleid järgiv, nagu võiks eeldada. Tema stiil on jätnud jälje paljudele siinsetele harjutajatele.

Aastal 1995 külastas Eestit esmakordselt ka Jaapanis asuva aikido peakorteri Hombu Dojo õpetaja Masatake Fujita. Sellest ajast alates on Jaapani peakorteri õpetajad külastanud Eestit peaaegu igal aastal. Pikim paus on seni tekkinud vaid COVID pandeemia tõttu.

aikidoHombuFujita
Esireas keskel musta hakamaga Masatake Fujita

Võistluskunst õpetab leplikkust ja rivaalitsemisest loobumist

Aikido on konkurentsivaba võitlusala, kus igaüks saab treenida omas tempos. Eesti Aikidoliidu juhatuse tänane (2023) esimees Allan Väär selgitab, et aikidos tehakse küll vööeksameid, aga nende sooritamine on igaühe vaba valik. Samas, alaga tõsiselt tegeledes tekib hasart ning soov areneda ja seetõttu enamik võtab siiski julguse kokku ja läheb eksamile. Kui võistlusspordialade harrastajatel saab üle 40-aastaselt „parim enne” otsa, siis aikidoga võib tegeleda terve elu. Jaapanis tegelevad aikidoga ka üle 80-aastased. Eestiski on harrastajate hulgas nii pensioniealisi kui ka lapsi.

Aikido harrastamine eeldab rahulikumat meelelaadi, mis võimaldab rivaalitsemisest loobuda. Treening algab soojendusega, mis kõrvalseisjale võib meenutada joogat. Seejärel harjutatakse pehmelt ja veerevalt kukkumist ning alles siis hakkavad tulema paarisharjutused. Treenijad on vaheldumisi ründaja ja rünnatava rollis. Võitluskunsti kaugem eesmärk on jõuda tajupõhise liikumiseni, kus õpitud tehnikad võtavad ise olukorrast lähtudes uue kuju. Treeningu lõpus on venitus- ja hingamisharjutused, mis aitavad treeningu tempost välja tulla.

Väär ise jõudis aikido juurde 22-aastaselt 1992. aastal ning möönab, et temagi ei saanud esimestel treeningutel asjadest eriti aru. „Aikido eesmärk pole mitte võit vastase üle, vaid tuleb saavutada ründaja energiat kasutades kontroll tema üle. Seda võib nimetada lõputa teekonnaks.“

Eesti Aikidoliit kutsub kõiki huvilisi aikidod proovima! Täpsemat infot nii võitluskunsti kui ka Eesti Aikidoliidu kohta leiab siit: https://www.facebook.com/estonian.aikido.federation


KOMMENTAAR:
1982. aastal tutvustas Soome aikidolegend Rainer Varis ühe karateürituse raames esmakordselt Eesti publikule aikidod. Käisime toona Vello Salumetsaga Andres Lutsari juures judot tegemas. Meile hakkas aikido kohe meeldima. Sama meelt oli ka meie ühine tuttav, karateka Igor Neemre ja üsna varsti ühinesid maadlustaustaga Georg Peets, seejärel Ants Tedresaar ja Rein Ausmees. Algus ei olnud kerge, õppematerjale polnud kusagilt saada, püüdsime leiutada jalgratast. Kui Vello Salumets tutvus Soome aikidoharrastajatega, tuli Jorma Rissanen oma sõpradega korduvalt meid Tallinnasse õpetama. Ja kuigi ma ise ei tegele enam ammu aikidoga, olen kindel, et aikodo on üks ilusamaid asju, mis on maailmas välja mõeldud!

filmioperaator Janno Põldma

Autorid – Gerli Ramler, Allan Voog ja Allan Väär
(kogutud mälestuste põhjal, 2023)

Avaldatud 21.09.2023

Comments are closed.